Kaitsekulu

Taasiseseisvumise järel on kaitsekulud majandusarengu ja poliitiliste otsuste toel stabiilselt kasvanud. Erandiks olid ülemaailmse majanduskriisi järgsed aastad 2009–2010, mil riigieelarve tasakaalus hoidmiseks pidid kärpeid tegema praktiliselt kõik riigiasutused sh Kaitseministeerium.

Kaitsekulu osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP-st) väljendab Eesti pühendumust sõjalise riigikaitse edendamisele NATO liikmena.

Protsendi arvutamisel arvestatakse kuludega, mis vastavad NATO mõistes kaitsekulule ning lähtutakse tegelikust SKP näitajast ning hetkel kehtivast Rahandusministeeriumi majandusprognoosist.

Kaitseinvesteeringute programm (KIP) on Vabariigi Valitsuse poolt 2017. aastal otsustatud ja selle eesmärgiks on saavutada ettenähtud kriitilisi võimearendusi varasemast kiiremini.

Liitlastega seotud kulud on Vabariigi Valitsuse poolt Kaitseministeeriumile eraldatud seoses liitlaste suurenenud siinviibimisega neile vajaliku taristu tagamiseks ja ülalpidamiskuludeks. Liitlastega seotud kuludeks loetakse peaasjalikult Ämaris paikneva Balti õhuturbemissiooni, Tallinnas paikneva NATO staabielemendi ning Tapal asuva NATO pataljoni lahingugrupiga seotud kulusid.

Kaitsekulu absoluutsuuruse kõrval on oluline näitaja kaitse-eelarve struktuur. Mida rohkem riik suudab oma kaitsekulust investeerida relvastuse hangetesse, seda tõhusam on üldine kaitsekulu kasutus.

Eesti eesmärgiks on omada täielikult relvastatud, varustatud ja varudega tagatud üksusi, seetõttu näitavad erivarustuse hanked, et fookuses on justnimelt sõjalise võime loomine. Soetatakse nii sellist varustust, mida varem ei ole olnud, kui ka asendatakse vananevat varustust.

Sõjaliste võimete alalhoidmise ja arendamise seisukohalt peetakse NATO riikides jätkusuutlikuks kaitsekulude jagunemist, kus hanked ja investeeringud moodustavad kolmandiku kaitsekuludest, tööjõukulud teise kolmandiku ning igapäevased majandamiskulud kolmanda kolmandiku. Kaitseotstarbelisele varustusele lisaks rahastatakse kaitse-eelarvest ka nt riigiülest välisluure funktsiooni.

Eesti on suutnud hoida investeeringute taset kaitseotstarbelisse erivarustusse kõrgemal kui enamik NATO riike.

Kaitseministeeriumi valitsemisala suurhankeid ja taristuinvesteeringuid haldab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.

Eesti on aastaid kuulunud nende NATO riikide hulka, kelle kaitsekulu püsib 2%-l. Tänaseks kuulub sellesse ringi juba oluliselt rohkem riike ja lähiaastatel laieneb see ring veelgi. Ometi on kõikide 2% riikide võimalused erinevad, sest varustust hangime, taristut rajame ja inimesi palkame sinna protsendi sisse mahtuvate eurodega.

Eesti kaitsekulude tegeliku globaalse ostujõu võrdlus moodsate relvasüsteemide indikatiivse soetusmaksumuse näitel. Algandmete saadavusest lähtuvalt on võrdluses näidatud kas sõjalise üksuse tarbeks ettenähtud relvasüsteemide (nt tankide kogus) või 1 relvasüsteemi (nt mitmeotstarbeline lahinglennuk) soetusmaksumus. Ühe UK moodsa lennukikandja soetamiseks kulub näiteks 14 aasta Eesti kaitse-eelarve (2019. aasta hindades).

Siin on välja toodud indikatiivsed ostuhinnad, kuid oluline on mõista, et iga relvasüsteemi või varustuselemendiga kaasneb ka elutsükli ülalpidamise kulud. Soetushind on vaid 1/3 kogu eluea jooksul süsteemile tehtavatest kuludest.